Evi Järvepera

tugineb mu filosoofiale ja on empaatiline, hoidev ja toetav. Alus sellele stiilile on kujunenud aastatega nii isikliku kui tööalase arengu käigus. Metafooriks võiks siin olla paaristants, kus juhtivaks pooleks klient oma teemaga; minu kanda selles tantsus jääb raami hoidmine, kaasas olemine, peegeldamine ja ideaalis võiks lahendus (taipamine) tulla iga kord kliendilt endalt. Suures osas on mu senine praktika näidanud seda, et kui oled kaasas, küsid õigeid küsimusi ja peegeldad, siis nii juhtubki – kliendil tekib taipamine. Mõnikord ei juhtu see kohe, kuid olen saanud hilisemat tagasisidet, et protsess jätkus ja taipamine tuli. Minu tugevusteks on märkamisvõime, ehedus, empaatiavõime, oskus olla suhtes hinnanguvaba, soe, toetav ja hoidev. Arengukohana näen oskust (julgust) vajadusel jõuliselt sekkuda, tehes seda hoolivalt ja lugupidavalt ning mõnikord on ka seda vaja (näiteks olukorras, kus grupp soovib selgelt üht, kuid üks grupiliige hoopis teist asja ja toimub häälekas vastandumine). Siin on mul veel arenguruumi – vajan juurde praktikat (seni on jõulist sekkumist väga vähe vaja olnud). Jõulise sekkumise vajadust pean praegusele kogemusele toetudes pigem erandlikuks, nähes klienti eelkõige kui koostööpartnerit, kellega koos loome edasist protsessi.

Ka sõnade seadmisel jään mõnikord hätta, eriti kui tegu on nõustamisega võõrkeeles. Siin saan ennast aidata teadliku jälgimisega, kuidas ja milliseid sõnu millal kasutan, ka on abiks korralik vene keele kursus ja/või praktika.