Mina superviisorina

on saanud alguse lapsepõlvekodust, kus väärtustati hoolivat, teistega arvestavat  ja lugupidavat suhtumist kaaskondsete suhtes. Sealt sai alguse minu humanistlik maailmakäsitus ja seetõttu tunnistasin õpingute käigus Karl Rogersi kliendikeskse lähenemise kohe omaks:  tundsin selles väga palju ära iseenda olekut ja mõtteviisi.  Olen 24 aastat töötanud sotsiaaltöö erinevatel aladel ja minu jaoks on ilmselt läbi praktilise töö mõtestatud tegemise ja õpingute jõudnud kohale mitmed olulised põhitõed:  tingimusteta lugupidav ja aktsepteeriv hoiak kliendi suhtes, empaatilisus, ausus ja ehedus kliendiga suhtlemisel, mõistmine ja toetus. Klient on oma elu ekspert, tema teab oma vajadusi ja mina ei saa ega tohi oma nägemust talle peale suruda.

Teine konkreetne teooria, mille puhul tekkis kohene äratundmine, on olnud fenomenoloogiline lähenemine: asjad on just täpselt nii nagu nad on. Ka see on olnud põhimõte, mis on tihti aidanud leppida raskete olukordade või sündmustega elus, aidanud realistlikult hinnata hetkeolukorda, teha mingi plaan edasiseks ja hakata samm-sammult edasi liikuma. Olen kindel, et sellest on olnud abi ka töös klientidega: leppides hetkeolukorraga sellisena nagu ta on, on lihtsam edasi liikuda nö puhtalt lehelt, jättes kõrvale mõtted, mis oleks kui asjad oleksid nii või teisiti. Minu jaoks toetab selline rahulik leppimine või olukorra aktsepteerimine ka lahenduskesksust: kui suudan adekvaatselt kaardistada hetkeolukorra, on mul reaalselt võimalik panna paika võimalused olukorra lahendamiseks ja edasi liikumiseks. Seda käitumist toetab senine elu- ja töökogemus, takistajaks võib osutuda kalduvus üle mõtelda ja -analüüsida. Selle viimasega toime tulemiseks olen sõlminud endaga kokkuleppe: kui märkan, et  olen sattumas ülemõtlemise ringi, otsin abi väljastpoolt, näiteks kolleegilt või superviisorilt. 

Seega ongi lahenduskesksus kolmas suur alus mu maailmapildis – tean, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Olen ise olnud olukordades, kus tundub, et lahendusi pole ja mõistnud läbi isikliku kogemuse, et kui ma muud muuta ei saa, siis asjasse suhtumine on minu kätes ja selle üle saan igal juhul mina otsustada. Olen seda suhtumist püüdnud edasi anda ka klientidele, uskudes nende võimekusse oma elu muuta, väljendades seda neile ja julgustades astuma esimesi samme.

Need kolm teooriat on need, mille puhul on koheselt tekkinud äratundmine: see on see, mida endas kannan. Samas olen valmis huviga uurima ja vaatlema ka kõiki teisi teooriaid ja käsitlusi, minus on tugevnenud positiivne uudishimu avastada maailma läbi erinevate vaatenurkade – superviisoriõpe ja tööpraktika on mõjunud avardavalt.

Superviisoriõppe käigus avastasin enda jaoks süsteemiteooria ja süsteemse lähenemise, mis haakub minu varem kujunenud baasiga tugevalt ja on minu jaoks hästi loogiline, nii ratsionaalsel kui ka tunnetuslikul tasandil. Aja, koha ja vahetuse printsiip mistahes süsteemides loovad tasakaalu ja nende rikkumine selle häirumise – olin tunnetuslikul tasandil seda adunud, kuid mul polnud varem selles osas teoreetilist teadmist. Kuulumine ja lojaalsus oma süsteemile selgitavad hästi toimuvaid protsesse ja esmapilgul irratsionaalset käitumist. Nüüd olen kasutanud süsteemset lähenemist nii iseenda elus olnud olukordade mõtestamiseks ja mõistmiseks kui ka klienditöös konstellatsioonide meetodina. Iga kord on olnud positiivselt üllatav kogeda, kui tõhusalt see meetod toimib, isegi kui piirduda vaid kaardistamise ja esimese väikese sammuga paremuse poole. Olen huvist lähenemise ja meetodi vastu osalenud kahel John Whittingtoni süsteemse coachingu koolitusel ja mõistnud teema kasu kliendile (ja ka iseendale).

Siit edasi mõeldes tunnen ennast huviga liikuvat süsteemiteooria poole, mis on üheks aluseks nii viimati nimetatud süsteemsele lähenemisele kui ka lahenduskesksele lühiteraapiale, millega Mari Saari kursusel osaledes tuttavaks sain. Lisaks olen tänu külalisõppejõule Joachim Schwendenweinile avastanud enda jaoks lugude tervendava maagia ja kindlasti tegelen edaspidi narratiivse suuna uurimise ja arendamisega oma töös. Tunnen tõmmet ka holistilise suuna poole, mis käsitleb inimest tervikuna – see tundub kuidagi orgaaniliselt nii õige ja paneb uurima psühhodraama ja gestaldi poolt pakutavat, olen osalenud lühikursustel. 

Seega saan öelda, et ma pole kaugeltki valmis – olen liikumises ja arengus ning otsin oma teed. Midagi on minus selgelt olemas, põhiväärtused on paigas, kuid näen enda ees ka uusi lahtirulluvaid kutsuvaid teid. Metafoorina võiks tegu olla puuga, mille juured on sügaval maa sees, harunenud tüvest kasvavad välja oksad ja okstel avanevad pungad.